Eitades esivanemaid, eitad iseennast

Ebakõlad lähisuhetes on järelkaja möödunud lapsepõlvest ja vanemate vahel olnud või ikka veel olevatest tasakaalutustest.


Inimene, kes kannab hinges kibedust oma endise partneri osas, kellega tal on laps või lapsed, kahjustab sellega nende ühiseid lapsi. Kindlasti kannatab kibedust endas kandev inimene eelkõige ise ja seda eriti siis, kui ta püüab kannatama panna või kättemaksta oma laste isale või emale. Inimene, kes ütleb, et lapsed on talle kõige tähtsamad aga samas peab lahingut oma laste ema või isa vastu, kinnitab oma tegudega, et laste heaolust on talle tegelikult tähtsam tema enese valukeha. Lahutuse järel jäävad naine ja mees emaks ja isaks oma ühistele lastele ja selles osas peab nende heatahtlikkus teineteise osas edasi arenema, mitte haihtuma.

Vanem, kes peale lahkuminekut ründab teist vanemat, ei teadvusta oma tegelikku rolli lapsevanemana ega ole jõudnud möödunu osas leppimisse, rahusse. Sellega teeb ta väga raskeks ka oma uue lähisuhte arengu ning heaolu kogemise elus. Edasiliikumiseks tuleb inimesel end vabastada mineviku varjudest sõlmides rahu, paludes andeks, andestades ise, otsides lahendusi ja tehes algust usalduse ning austuse kultiveerimisega eneses ning sealtkaudu teiste suhtes. Suursugusus on küpsuse tunnusmärk.

Igaüks on oma vanemate laps ja seda tõsiasja ei muuda miski. Kes iganes need vanemad on, mida iganes nad tegid või tegemata jätsid, kuidas nad kohtusid, millised olid lapse eostamise asjaolud ning mis toimus pärast seda, see kõik on nende lugu, millest laps tuleb. Sellega leppimine viib kooskõlla tegelikkusega. Sügaval südames armastab iga laps oma vanemaid ning jääb hinges neile truuks, isegi siis, kui nad ei ole mitte kunagi üht või mõlemat oma vanemat selles elus kohanud.

See, kes püüab last panna vanemate vahel pooli valima, on kaotaja. Igal lapsel peab olema lubatud mõlemat oma vanemat armastada, muidu ei saa lapse hing elada ja kasvada. Kui lahutuse järel püüab üks vanem teist vanemat laste jaoks elust välja arvata, ära lõigata, siis ükskõik, mis on põhjuseks, laste jaoks loob enim kannatusi just see hoiak, suhtumine ja tegu, sest tema tuleb mõlemast vanemast ja veel täpsemalt nende vahelisest ühtsusest. Eitades üht oma vanematest, eitame me üht osa iseendast ja selline inimene kogeb iseendas suuri sisemisi konflikte. Samamoodi mõjub alateadlikult äärmiselt raskelt lapsele see, kui üks vanem suhtub teisesse halvasti, räägib oma lapse emast või isast hukkamõistvalt jne.  Kes õpetab last oma üht või mõlemat vanemat põlgama, see kahjustab selle lapse hinge. Kui laps ei oska enam armastada (ei ole kontaktis) oma vanemat või vanemaid, siis tuleb tal aidata leida tee selleni.

See, kes oma last ei tunnista, jääb elus kammitsasse. See, kes oma vanemaid ei tunnista, jääb samuti kammitsasse. Vabanemine, tervenemine sünnib vaid läbi tegelikkuse tunnistamise. Selleks, et leida oma täielik elujõud ja astuda edasi oma teel, tuleb meil oma seotust tunnistada.

Siis on see, mida me elus teeme õige, ja see, mida ette võtame, viljakas.


25. juulil toimub Kesk-Eestis (Mäo) Katku Kojas "Mehe ja naise metafüüsika" 4-osalise loeng/praktika sarja kolmas osa, kus läbivaks teemaks on esivanemate mustrid meie suhetes. Osalemissoovist anna teada elli@kaksikleek.ee.


Eelmine
Väljakutsete olemasolu elus ei tähenda, et teed valet asja või oled vales kohas
Järgmine
Esivanemate mustrid meie elus

Lisa kommentaar

Email again: