Psüühiline ebaküpsus kui kasvatuslik möödalaskmine

Sellel postitusel on 3 vastust

Inimene, kes ei ole kogenud lapsepõlves piire, kes on alati saanud seda, mida tahtnud, kogeb täiskasvanuna suhetes suuri raskusi, kuna tema psüühe ei ole piisavalt välja arenenud, et pingelistest ja keerulistest olukordadest läbi minna.

Areng vajab alati vastandjõudu, kokkupuutel sellega saame me teada, kes me tegelikult oleme, mis meile meeldib ning mis mitte, milleks oleme suutelised jne. On tõsi, et lapsepõlves eluraskusi taluma pidanud inimese sisse jäävad sügavad hingehaavad (avalduvad teatud detailides seesmiste-väliste suutmatustena täiskasvanueas) ning samas on sellel ka üks suur pluss – inimesel on läbi kannatuse võimalik jõuda enese sees suurte sügavuste-teadmisteni, mis võib viia elumõtte lahtimõtestamiseni. See on võimalik siis, kui inimene ei jää kibestunult ohrirolli kinni ning ei otsi terve oma täiskasvanuelu süüdlast. Neil inimestel on sügavus ning arenenud tahe ning sõltuvalt inimesest palju omadusi, mis täiskasvanuelus kasuks tulevad.

Lapsepõlves võib domineerida ka teine äärmsus – massiliselt on vanemaid, kes püüavad oma lastele iga hinna eest luua nö probleemivaba keskkonda ehk püütakse kõrvaldada kõik teele sattuvad sisemised ja välised takistused - ollakse laste suhtes teenindav lapsevanem. Sellised vanemad tunnevad tihti süütundeid kui ei olda suutelised rahuldama lapse mingit vajadust, sageli tuntakse ennast vanemana ebapiisavana või kohati lausa ebaõnnestunult.

Lisaks kardetakse olla autoriteetne (kusjuures ka autoritaarsus on olukorrast sõltuvalt omal kohal) ning eelistatakse olla lapsega partnerluses. Viimane võib lapsele olla küll meeltmööda aga samas tekitab temas alateadliku ebaturvalisuse, mis väljendub lapse üha kasvavas soovis perekonna tegemisi juhtida. Sel lapsel jääb lapsepõlv vahele, sest tal tuleb olla väike täiskasvanu, kes peab otsuseid vastu võtma.

Minge kasvõi lähimasse poodi ja te näete, kuidas lapsed täiskasvanuid juhivad – ühiskondlik kõverpeegel on viinud olukorrani, kus vanemad kardavad olla avalikus ruumis laste suhtes kehtestavad. Paraku on aga nii, et mida vanem ei suuda ega valda, seda laps ei tea ega oska.

Selleks, et lapsest areneks terve enesehinnanguga nooruk ja hiljem küps täiskasvanu, peab perekonnas toimima hierarhia, mitte demokraatia. See on kasvukeskkond vabadusse ning vastutusse. Ja kui mingi tsükkel arengust vahele jääb, kannatab alati inimese psüühe.

Õli valab tulle ka kombinatsioon ülelaetud toidust (suhkur) ning digiseadmete piiramatu kasutamise lubamine. Lisaained toiduainetes kiirendavad inimese bioloogilist küpsemist samal ajal kui digiseadme massiline kasutamine aeglustab inimese psüühe küpsemist. Tulemuseks on ühiskond, kes füsioloogilises mõttes on justkui täiskasvanud, kuid psüühilises mõttes on nad alles noorukid või teismelised.

Milles psüühiline ebaküpsus väljendub? Inimestega töös on joonistunud välja mõningad märksõnad:

  • tahtejõuetus ja järjepidevusetus – esimeste raskuste tekkimisel loobutakse ning otsitakse uus tegevus (või elukaaslane), millega/kellega loodetakse lihtsamini hakkama saada;

  • mina-kesksus – arenenud alateadlikes vetes pikka aega, individualismi ilming kus inimene on iseennast asetanud maailma keskpunkti;

  • üle – ja/või alaväärsuskompleks – areneb välja tegelikkusele mittevastava tagasiside kaudu, alustalaks madal enesehinnang;

  • sisemise väärtusskaala puudumine, ennast identifitseeritakse teiste inimeste kaudu jne.







Eelmine
Kollektiivse alateadvuse nähtavale tulek – võimalus kiireks arenguks
Järgmine
Tegelikkuse vastuvõtmine avab eluväravad

3 vastust

Kõik küsimused palume saata emailile: elli@kaksikleek.ee Elli Kiviorg, 10. september 2020
Kõnetab ja suure sisuga sõnum. Aitäh✨ Külli Laur, 11. juuni 2020
Kes selle kirjutas? Evelin, 10. juuni 2020

Lisa kommentaar

Email again: