Tegelikkuse vastuvõtmine avab eluväravad

Lahendusi ei peaks inimene ootama väljastpoolt, uueks tuleb saada sisemiselt, ainult nõnda on võimalik isikliku elu kriis seljataha jätta.

Inimesena on meil loomulik soov elada ning püüelda probleemivaba elu suunas, tahame, et kõik oleks hästi. Viimane tähendab loomulikult igaühe jaoks erinevat. Paraku ei kipu see meil õnnestuma, sest meie teadvus sisaldab eneses konflikte – me oleme oma sisemuses vastandlikud.

Me kanname kaasas nähtamatut pagasit – meie isiklikus seljakotis on lisaks meie asjadele ka kõik meie vanemate lahendmata jäänud küsimused, me kõik oleme võtnud kanda mingi konkreetse suguvõsa mustri, mis avaldub just meie peal, mitte aga õe või venna. Esiti ei pruugigi me sellest taagast teadlikud olla, arvame, et kõik mida me sisaldame, oleme me ise. Tegelikkuses see nii ei ole. Meil kõigil tuleb tõelist ennast õppida tundma, sellepärast panidki vanad kreeklased pühamute ustele silte "Tunne iseennast".

Kuidas avaldub meie esivanemate taak reaalselt meie eludes? Oletame, et meil on mingi konkreetne eesmärk ja oma hinges tunneme, et see on õige, sa tead seda, et see on nii. Ja sealsamas tunned sa jõuetust oma eesmärgi suhtes või kui sa oled juba nö liikvele saanud, kisub elu sind oma läbitunnetatud suunast kõrvale, ja sa ei mõista, miks see nii on. Las ma ütlen – see on esivanemate taak. Viimane ei tähenda, et me peaks oma vanemaid süüdistama või nende suhtes viha kandma, see oleks ohvriroll ja nõnda kaua, kui leiame süü teistes, olukord ei muutu. Me oleme oma vanemad ise valinud ja suguvõsa (isegi rahvus), kuhu sünnime, pole ka juhuslik. Siin maailmas ei olegi kunagi mitte ühtegi juhust, ka kõige pisemat.

Inimene, kellel on maailmale palju anda, pannakse proovile, see on eluraskus, mis tuleb läbi teha, sest läbi selle saab avalduda kõik see, mis inimeses varjatut on. Seal võib olla andeid, millest meil pole õrna aimu, sisemine valu paneb sind otsima ja arenema. See on elu loomulik osa ning kui sa soovid elu täiel rinnal elada, ei tohiks sa neid väljakutseid vältida, põgeneda, me ei tohiks ennast nende ees sulgeda. Parim viis asju lahendada seisneb julguses probleemiga kohtuda. Tegelikkuse tunnistamine avab meie eluväravad – meisse hakkab voolama jõud.

Kui midagi üldse otsida, siis tuleks otsida enese sees rahu. Rahu on tarkus, rahu on aktsepteerimine, tihtilugu ka leppimine sellega, mis on. Rahus sisaldub väga suur kogus alandlikkust, ta on võitlemisest loobumine, alistumine kõrgemale aga mitte käegalöömine või eemale tõmbumine. Ole elu suhtes avatud, püsi rahulik, pane tähele märkide keelt, tee ära esimene samm ja vaata, mida elul sulle selle peale öelda on.


25. juulil toimub Kesk-Eestis (Mäo) Katku Kojas "Mehe ja naise metafüüsika" 4-osalise loeng/praktika sarja kolmas osa, kus läbivaks teemaks on esivanemate mustrid meie suhetes. Osalemissoovist anna teada elli@kaksikleek.ee.
Eelmine
Psüühiline ebaküpsus kui kasvatuslik möödalaskmine
Järgmine
Otsusta, et see pole sinu jaoks probleem

Lisa kommentaar

Email again: