Kuidas tunda ära oma hingesugulast?

Kõik inimesed on elus kindlasti vähemalt korra kokku puutunud olukorraga, kus sa kohtud kellegagi, kes tundub sulle väga tuttav, sa justkui tead teda, püüad meenutada aga lõpuks pead tunnistama, et varem sa temaga kohtunud siin aeg-ruumis pole, aga sellegipoolest tunned sa ta ära. Muud retsepti tegelikult ei olegi – lihtsalt tuleb omi tundeid usaldada ja kogu lugu, kuigi su mõistus võib küsida kes, kus, millal jne. Kui sa kellegi ära tunned võid teha endale seesmise aplausi – see on kindel märk sinu kasvanud tundlikkusest.

Elu on mitmetahuline ning mitte kõik hingesugulased ei ole meie jaoks meeldivad ega sobivad, otse vastupidi, vahel tulevad nad ja keeravad meile kokku suure käru, sest igal ühel meist on oma õppetükid ja ülesanded. Seega on ekslik arvata, et hingesugulane on keegi, kes käitub meie suhtes kenasti, viisakalt, et see on ilmtingimata inimene, kelle seltskonnas me end alati hästi tunneme. Võib aga ei pruugi.

Kuidas siis käituda kui oled oma hingesugulase ära tundnud? Esmalt tuleb arvesse võtta, et kui sina tema ära tunned, ei tähenda see automaatselt seda, et ka tema sinu ära on tundnud. Seega tuleks kõigepealt aru saada inimese teadlikkusest ja tegutseda vastavalt sellele ehk tuleks lähtuda (ja seda igas olukorras) nö tänasest kontekstist, millistes rollides te täna olete ning püüda vaadata „loori“ taha, millised õppetükid teid seekord siduda võivad ning teha nende kallal enda sees tööd. Muud teha vaja ei olegi. Lihtne ju.

Kristo Kiviorg