Ärevushäire on närvisüsteemi "lukustunud" trauma, mis käivitub alateadlikul tasemel kui väliskeskkonnas on tekkinud sobiv päästik, mis selle käima lükkab.

Väheseid asju saab mõõta ja see, mida mõõdetakse on suures pildis ebaoluline. Selleks, et meie eludes uus sünniks, tuleb meil lasta vabaks mõtted, mis meil eneste kohta on ning lubada tundmatus oma sisemusse toimetama.

Vabadus on mehele sama mis rahu naise jaoks ja vastupidi.

Näilise, nähtava maailma ainus eesmärk on viidata meie sisemaastiku kujunditele ja sellele, kui palju seal ruumi on, muud otstarvet kõigel "seal väljas" ei ole.

Mineviku põhjuslikke seoseid tundmata ei mõista me oma tänast elu täiel määral. Oma mõistetamatust suurendame veel sellega, et läheneme oma elule inimlikest kategooriatest lähtuvalt, seda eriti siis kui ühiskonnas valitsevad hirm ja pinged.

Kas me võiks olla rahus ja rahul sellega mis on praegu?

Meie järgmine samm ei saa olla midagi ilmvõimatut, vaid midagi, mis on meie käeulatuses, kuhu tänases kohas, seisundis ja oludes ulatume.

Mida hullemaks läheb maailm meie ümber, seda enam peab meis sündima vooruslikkus, südamejõud, sest meie olemus ja teod ulatuvad vaimuilma välja.

Rahu sünnib meis siis, kui meie sisemised vastandpoolused, meie eneste lõvi ja tall saavad rahumeeli üksteise kõrval lebada.

Esimene sünd on füüsiline, teine psüühiline ning kolmandas avaldub meis vaim-ise.

Selguse ja ebaselguse perioodid inimeste eludes vahelduvad olles teatud arenguastme loomulik protsess. Maailmas täna toimuv toob selle võimendatud kujul, teravalt esile ning meie ülesanne on selles pöörises mitte lasta iseennast ära kaotada.

Kuigi aeg võib tõstatada meis erinevaid küsimusi ja kõhklusi, on meil endiselt olemas oma tee. Mida me peame aga selgeks õppima on intuitsiooni kasutamine. See on sinu praeguse aja kõige olulisem tööriist.

Kasutame seda, mis meil on olemas ning ärme vaeva oma pead sellega, mida meil ei ole. Eluolukorrad ei ole ületamatud, me oleme enamaks võimelised kui arvame.

Kahtlus on edasiliikumise suurimaks vaenlaseks soovituni jõudmise teel. Kahtlused ei ole seotud inimeste tegelike võimete, vaid omandatud minapildiga.

Kõik avaldab mõju üksikindiviidile ja üksikindiviid avaldab mõju kõigele. On ekslik arvata, et asi on kelleski teises, see on alati meis eneses. Vabanemiseks tuleb teha tööd oma alateadvusega.

Kui inimene lõpetab läbi elu jooksmise ja laseb elul läbi enese voolata, avanevad ka teadmised ja tarkus, mis pärinevad inimese kõrgematelt ihuliikmetelt. Pinged ühiskonnas aga äratavad inimesi tõelisele elule.

Inimese elus eksisteeriv läbiv probleem on ühtlasi ka tema kutsumuse üheks võimalikuks allikaks.

Lähisuhete väljakutse on seotud minevikupärandiga, mitte olevikuhetkega. Esivanemate mustrid avalduvad kõige selgemalt lähisuhtes. Suguvõsa on meile antud meie eneste tundmaõppimiseks. Kõige raskem pärand sünnib raskete tegude tõttu.

Tervis on alati seotud läbivate joontega inimese elus. Seetõttu tuleb panna tähele, mis on inimese elus see miski, mis loob kehas erinevaid aistinguid ja probleeme, mis on selleks läbivaks jooneks.

See on küsimus, mis tiirleb paljude maiselt edukate naiste meeltes tänasel päeval. Sellele on lihtne vastus – ega ei olegi. Kuid tuleb aru saada, et küsimus ise on ajendatud valest eesmärgist lähtuvalt.

Me omistame endi arenguvajadused, sisemised puudujäägid teistele inimestele, takistades nõnda ise omaenese arengut.

Närvihaiguste osakaalu kasv ühiskonnas viitab mitmetele teguritele – ühest küljest on see materiaalse elu elamise tagajärg ehk liigne mateeriausk, teisalt on see märk haigest hingest. Kolmas aspekt on ka – praegu toimuvad olulised muutused inimeste peenkehades ning nende muutuste intensiivsus avaldub närvisüsteemi häiretena.

Rahu ja täitumiseni jõudmine suhtes saabub koos haavade ja hirmude järk-järgulise tervenemisega. See tähendab, et midagi peab meis surema, et uus sündida saaks.

Me saame vastu võtta teist inimest olemuslikult. See ei tähenda aga automaatselt seda, et me peame aktsepteerima, oma nõusoleku andma inimese käitumisele. Nende kahe nähtuse vahele tuleb tõmmata selge piir.

Aasta tagasi märtsis alanud sündmustejada viib inimkonna uude arengutsüklisse. Uus arengutsükkel kollektiivselt tasandil tähendab seda, et iga inimene peab õppima oma elu eest ise vastutust võtma – mõtetes, sõnades, tegudes. See tähendab seda, et inimkond muutub mitu pügalat vaimsemaks.

Võib öelda, et kõik muud küsimused kahvatuvad selle kõrval. Selle küsimusega on seotud ka omamoodi maagia – küsides eneselt seda, asetab inimene automaatselt ennast argipäevast kõrgemale.

Selleks, et armastada, tuleb kõigepealt eest võtta kõik maskid. See nõuab julgust olla täiesti alasti, haavatav  ja seda kogu oma olemusega.

Pühendumine on võime oma südamehaavu tervendada. Selleks peab meil olema kannatlikkust, püsivust, tahet aga ka head lootust.

Meie kõigi esimene suhe on suhe emaga ja just selles energeetilises ühenduses peitub meie sügav haavatavus.

Tagajärjed ilmutavad ennast juba teismeeas.

Surma puudutus annab tunda elu ja selle tõelist tähendust, mõtet. See, kes on oma elus kogenud üleloomulikku jõudu jõuab küsimusteni (uute sügavuste ja kõrgusteni), et mis see kõik on ja, kes kõik selliselt seab, määrab? Kes me oleme ja, mida me siin teeme? Milles see kõik siin seisneb?

Kõlab lihtsalt aga naine muutub mehe jaoks tervenduse allikaks kui ta on sisemise rahu seisundis, sest siis on tema väli tavapärasest teistsugune ning tema puudutus tervendav.

Las kõik olla nii nagu see parasjagu on. Vastupanu läbi toimub vaid energiakadu. Hinga vabalt ja julgelt sisse ning õhka kõik usaldamatus endast välja, anna ennast kõrgema jõu kanda.

Lapsevanemaks tuleb kasvada ja psüühiliselt küpseda enne kui lapsed saadakse. Näeme põlvkondade viisi haigete hingedega lapsi, kes ei ole saanud kogeda lapsevanemlikku hoolt ja armastust.

Üks suurimaid haavu, mida inimene eneses kanda saab, on hülgamiskogemus. Kõik hilisemas eas avalduvad sõltuvused on selle kogemusega otseselt seotud.

Me ei peaks vaatama tagasi, pigem tuleks meil ennast uuesti defineerida. Rasked tundeid, mida aeg meie alateadvusest esile tirib, ei peaks vältima ega alla suruma – nad on tulnud, et minna.

Tervendamine muudab inimesed taas selleks, kes nad algselt on olnud – omanäolisteks. See on tasakaalu kaotanud inimese jõudmine oma mõõdu juurde.

Ükski silmapilk ei toimuks, kui see poleks määratud selle poolt, kes määrab kõik. Selleks, et määratust kogeda, tuleb sukelduda määramatusse.

Vanematel peab olema oskus oma lapsed vabaks lasta ning lastel peab olema võime see vabadus välja kanda ja oma teed minna ehk oma eluülesannet täitma asuda.

Vanematel peab olema oskus oma lapsed vabaks lasta ning lastel peab olema võime see vabadus välja kanda ja oma teed minna ehk oma eluülesannet täitma asuda.

Küsimus ei ole selles, mis praegu toimub, vaid selles, millise tee inimesed valivad.

Vabaduseni ei jõuta väliste tingimuste muutmise kaudu, vaid ainult eneste sees. Selleks on vaja läbi minna "pimedast ööst".

Mida see elu meilt on nõudnud ning, millised on olnud need armuannid, mille osaliseks oleme saanud? Mida me oleme õppinud, mille võrra targemaks saanud?

Vägivaldne inimene peegeldab alati kodukahjustust, mis ta on saanud varajases lapsepõlves. Sügavale tema hinge põhja on kinni jäänud ja juurdunud viha.

Uuele, kõrgemale arusaamisele, kogemusele jõudmine toimub alati piirsituatsiooni läbi elades. Meie tegelik vaenlane on jõuetus ja ükskõiksus.

Sügis on hääbumine, ettevalmistus lõplikuks lahtilaskmiseks. Kõik, mida näeme  kosmilises ehk Suures plaanis, avaldub üksik indiviidi tasandil sügavalt isikliku hingekogemuse näol.

Kõik olemuslikud jõud, mis maailmas täna eksisteerivad, omavad teatud arengulist mõtet. Inimesel paraku, tuleb siiski ära tunda, milline jõud millise nähtuse taga on ning valida tõetunnetusest lähtuvalt oma tee.

Usalda, et su hingemälus on informatsioon, mis on sinu jaoks ning mis mitte.

Inimene, kes on ühenduses oma sügavaima olemusega, lähtub elus vaid armastusest. Olles avatud armastusele kogeb inimene, kuidas kõik on millegi jaoks hea ja, et kõik eksisteeribki vaid tänu armastusele.

Aspekt, kus meie elus on "tulekahju", ei peaks mõjutama meie elu kõiki külgi. See asjaolu tuleks teadvustada ning eraldada muust elust. Viimane nõuab süütunde ületamist ning sisemiste piiride paika panemist.

Siin maailmas kõik kogu aeg muutub ja mida enam aastaid me siin elanud oleme, seda selgemalt teadvustame, kuidas elul on meiega omad plaanid ja see ei allu meie madalama mina kontrollile.  

Lapse jaoks on ema hääl tervendav. Parim kingitus, mida ema oma hällilapse jaoks teha saab, on talle hällilaule laulda.

Nähtuste vastandlikkus millest sünnivad meie hinnangud ja eelarvamused, elavad meie sees, elust enesest neid ei leia. Et elada kõrgema juhatuse järgi peame olema valmis laskma elu ebaloogilisusel endasse tulla. Ilma kõrgemast tõetunnetusest läbi laskmata-katsumata võib ka mantra "luba endale" olla inimese jaoks sama hukatuslik kui mittelubamine.

(Armu)kadedus on takistava, vangistava iseloomuga emotsioon. Millegi tahtmine, mis on kellelgi teisel olemas, räägib mitte soovist kui sellisest, vaid alaväärsuse ja puuduse tundest.

See tõesti on nii, et ükskõik kui palju hüvesid meid elus ümbritseb, oleme seni, kuni me nende eest tänulikud ei ole, oma südames ikka kerjused.

Teadvustamata alateadlik hirmude tasand loob inimese ellu konfliktseid olukordi, millele selgitust ei ole võimalik intellektuaalselt leida.

Oluline on keskenduda oma teele ning mitte minna välisega kaasa. Tõuse nähtuste kohale, ära ole nende sees.

Mõnikord on tark oma projekti või eesmärgi poole rühkimine peatada kui sisemist "energiatoidet" ei ole. Teinekord, vastupidi, tuleb jätkata. Vastuse, mida teha, annab küps enesetunnetus.

Ükskõik mis ümberringi toimub, tuleb jätkata oma teed. Ootamatud olukorrad ei ole ootamatud meie hinge, vaid ainult meele-mõistuse jaoks.

Kuldne naine annab mehele õigeid signaale mis toetavad viimase kõrgemat eesmärki.

Sisemiselt rahulolematu naine on lääne ühiskonna elumudeli vili. On paradoks – mida iseseisvamaks naine muutub, seda vähem suudab teda üks mees rahuldada.

Reeglina peetakse eneseteostuseks midagi, mis avaldub nähtavas maailmas – need on välised viljad. Inimene võib teostada ennast ka läbi seesmiste viljade kasvatamise.

Õnnistamine kui rituaalne tegevus võiks olla integreeritud oma igapäevasesse ellu.

Olemasoleva elu raskuste põhjused peidavad end minevikus – sugupuus. Varem või hiljem jõuab inimene suguvõsas peituvate anomaaliate teadvustamiseni omaenese elus. Teadvustamine algab eluraskustest, millega inimene kokku puutub ja millele ei näi lahendust olevat.

....Selleks, et kõrgema tahtega enese suhtes kontakti saada, tuleb meil õppida eristama oma isiksust, personat, vaimust.

Üks raskemaid asju, millega inimene enda sees silmitsi seisab, on oma isikliku tahte kooskõlla viimine kõrgema tahtega, sest inimese ego on nutikas ja kaval, kes leiab alati viisi, kuidas juhtpositsioonile asuda.

Inimene on kui seeme, seeme sisaldab informatsiooni, kelle sisse on pikitud tema unikaalne kõrgem püüdlus. Inimesel tuleb see püüdlus ära tunda, kiusatustele mitte järele anda ning vabast tahtest realiseerida see, mis tema seest avalduda tahab. Oluline on märgata algimpulssi, millest meie tegu või tegemata jätmine alguse saab.

Ebakõlad lähisuhetes on järelkaja möödunud lapsepõlvest ja vanemate vahel olnud või ikka veel olevatest tasakaalutustest.

Väljakutse on meid vormiv jõud, mis aitab meil ellu viia meie tõelisi eesmärke, isegi siis, kui tundub, et takistused viivad meid meie peateelt kõrvalteedele ekslema.

Praegune ajastu on tahte väljakutse ajastu. Ülereguleeritud, ärakorraldatud, patoloogilisust propageeriv ühiskond seisab tahte küsimuses risti tee peal ees. Sisemine jõetus ja madal pingelävi avab tee antidepressantide maailma.

Parem enesetunne võib olla meil hetkede kaugusel, meil tuleb muuta viisi, kuidas me mingisugust olukorda või situatsiooni vaatame.

Lahendusi ei peaks inimene ootama väljastpoolt, uueks tuleb saada sisemiselt, ainult nõnda on võimalik isikliku elu kriis seljataha jätta.

Inimene, kes ei ole kogenud lapsepõlves piire, kes on alati saanud seda, mida tahtnud, kogeb täiskasvanuna suhetes suuri raskusi, kuna tema psüühe ei ole piisavalt välja arenenud, et pingelistest ja keerulistest olukordadest läbi minna.

Oleme varasemalt kirjutanud, et protsess, milles inimkond hetkel on, tähistab kollektiivse alateadvuse nähtavale tulekut, ja see ei pruugi olla meeldiv. See, kuidas inimesed sellega toime tulevad, sõltub nende vaimse arengu tasemest.

Võta vastu hirm, lase lahti kontrollist, palu elult juhatust.

Meil kõigil on teatud kindlad aspektid, milles me oleme oma elus ohvrirollis. Meie ülesanne on tulla nendest rollidest teadlikuks ning vabastada see informatsiooniline programm oma tedvusväljast.

Loobu vaimsest laiskusest, pühendu ning su suhe saab uue hingamise. Edul on alati loobumise hind.

Müstika on müstiline kogemus, mis tegelikult on sõnadesse pandamatu. See on äratundmise hetk inimese ja tõelisuse vahel nii nagu armastuski.

Ei ole õige, kui ajad vahendeid valimata, pimedalt oma asja. Ei ole õige kui ootad, käed rüpes, et kõrgem avalduks läbi sinu. Need vastandid peavad sinus olema tasakaalustatult ühendatud.

Kindlasti olete elus kogenud olukorda, kus tajute, et miskit on teie vahel, sina räägid ja teine räägib, aga kohale justkui midagi ei jõua. Tajute omavahel anomaalset distantsi, kus teineteise tunnetus on kaduma läinud.

Eelnevates kirjutistes ning audiotes oleme rääkinud asetleidnud kollektiivsest alateadvuse piltide muutumisest. Allpool kirjeldame täpselt, mida see tähendab.

Selleks, et neile võtmetele ligipääs leida, tuleb meil endid seesmiselt vabaks anda.

Selleks, et kõrgem inspiratsioon läbi meie voolama läheks, peame vabanema kontrollivajadusest ning kohtuma (tunnistama) oma sisemise ebaturvalisusega.

Alateadvuse allhoovused endiselt puhastuvad ja inimesed valivad erinevaid strateegiaid, kuidas sellega toime tulla.

Tervenemine tähendab alati ka uue suuna võtmist, uue arusaama õppimist eluks, uutmoodi käitumist enda ja teistega.

Surutis, mis viimased nädalaid inimesi on vorminud, kaotab oma jõu ja inimkond astub suurema hingeenergiaga sammu edasi.

Kõik, mis on olnud alateadlikes vetes, varjatud, see tõuseb nähtavale, seda nii kollektiivselt kui ka sinu isiklikul tasandil.

Kui tavapärane eluolu on segi paisatud, on oluline meeles hoida, milles elu seisneb – see on hingekool, milles on kõigil omad õppetükid lahendada.

Tihtilugu on vaja isikliku elu kriisi, et meie anded meile nähtavale tuleksid.

 

See nõuab meilt pisut rohkemat kui lihtsalt informatsiooni söömist valimatult. Selleks, et eristada tõde valest, tuleb õppida lugema infot olemuslikult tasandilt.

Kannatus süveneb sedavõrd kuivõrd inimene ei ole võimeline hirmust läbi tulema.

Meil tuleb mõista, mille üle meil on meelevald ja mille üle mitte. Kui kogeme pettumust, ükskõik milles, siis oleme langenud illusioonidesse, tahame kontrollida seda, mis ei kuulu meie kontrolli alla.

Armastusel on kõige tugevam jõud siin maailmas. Armastus mõjub täielikult tervendavalt. Armastus suudab ravida kõik.

Kui inimene on olukorras, kus ta ütleb, et ta ei tea, mida oma elus teha, siis soovitame tal alati panna tähele maailmakeelt. Kõiksus räägib meiega alati ja annab meile kätte suuna ehk järje.

Lähisuhe saab uue hingamise kui tullakse välja kaassõltuvusest teineteise osas. Ka kõiksugu nähtavatest ja nähtamatutest mugavustsoonidest on vaja välja tulla, iseenda sees ja oma elus.

Valed vajadused tekitavad inimeses puuduse tunde. Me ei vaja tegelikult seda, mida arvame vajavat.

Kui tegeleda sügavalt elumatemaatikaga, siis lihtsustades ja taandades, ükskõik millise inimesega on tegu, jõuame ühte konkreetsesse punkti – kogemusse, kus inimene on tundnud, et teda pole piisavalt armastatud.

Elus ei ole juhuseid, ka selles, mis tööd me teeme, milliste inimestega me seal kokku puutume ning missugused probleemid töökeskkonnas avalduvad.

Läbi vastuvõttude joonistub välja kaks olulist nüanssi millega naised kõige enam kimpus on – kuidas jõuda usaldusse ning lasta lahti kontrollist.

Kõige õnnelikumatel inimestel ei ole tingimata kõigest kõige paremat, nad lihtsalt võtavad parima kõigest, mis nende teele satub.

Järgnevalt kuus aspekti, millele tuleks tähelepanu pöörata.

Peaksime ära tundma, millest me oma otsustes lähtume. Kas me tunneme ennast selles otsuses ära? On see miskit, mida päriselt tahame?

Tee oma elu korda, see on igaühele jõukohane, ühteaegu nii õigus kui ka kohustus. Kõigepealt korrasta oma sisemaailm.

Et probleeme lahendada, tuleb meil endil tõusta kõrgemasse kvaliteeti. See on ainus rohi suhete edenemisel.

Meil on vaja teada, kes me oleme, kus me oleme ja miks me siin oleme. Nii leiame üles oma mänguväljaku.     

Vabandused, miks me midagi teha ei saa või ei suuda, hiilivad meie juurde vaikselt, märkamatult. Ükskõik kes sa oled, ükskõik kus sa oled, võta vastu tugev sisemine otsus ja astu oma vabandustest välja, sest su elul pole mitte sittagi viga.

Kui läbi mõistusliku lähenemise ja meelelise vaatluse püütakse inimteadvusi juhatada absoluutseni, siis on tegemist siiski üksnes kaduvaga. Jumalikku tuleb läbi elada ja tunnetada iseendas.

Kui inimene siit maailmast ootamatult õnnetuse tõttu lahkub, ei ole tegemist juhusliku sündmusega.

Ebaterve seotus vanematega põhjustab tihti kriise inimestes endis, nende abieludes ja eneseteostuses. See toimub siis, kui vanemad sekkuvad oma laste eludesse kas otse või läbi lastelaste eirates reegleid ja elurütmi, mille iga pere vanemad ise on paika pannud.

Inimene, kes pole surma kui kindlat asjaolu enese sees vastu võtnud, ei ela ka oma elu täiel rinnal.

Me otsime finantsvabadust, väljendusvabadust, vabadust suhetes või suhtes, vabadust oma mõtetes ja ideoloogiates, seksuaalvabadust jne. Mitte ükski väline aspekt meile seda tegelikult ei anna, parimal juhul on see vaid kerge palsam hingele.

Inimene peaks paaril korral aastal paastuma. Paastu suurim vaenlane on vaimne laiskus - inimesed on oma harjumuste orjad.

Tervis ei ole ühesuunaline tänav, kuhu sattudes ei saa ümber pöörata, tagasi sõita või äärmisel juhul tagurdada. See on alati kahesuunaline tee. Haiguslikest ebakõladest on võimalik välja tulla. Selleks aga tuleb ette võtta muutuste tee.

Praegusel ajal painab ja kurnab inimesi kõige enam tüdimus. Tüdinud ollakse sellest elust sellisena nagu see olnud on.

Kui inimesed vaid aru saaksid, et neil ei tule ega ole mitte midagi karta, siis see ongi see koht, kus õiglus hakkab sündima. Tegelikkus saab ilmsiks ja kõik on läbinähtav.

Kõige parem lakmustest mehe jaoks on lähisuhe – kuidas ja mil viisil ta selles olles käitub, näitab ära, kes ta tegelikult on.

Et sünniks muutus, peab kõigepealt sündima rahu.

Lahti lastes solvumisest, kibedusest hinges petta saamisel, ebaõigluse tundest iseendas jõuame andestuseni.

Paljud inimesed on jõudnud punkti, kus nad on aastaid tegelenud justkui erinevate vaimsete praktikatega, samas edasijõudmine vaimses arengus tundub neile justkui kosmeetiline - midagi on elus teisiti, aga kusagil hingesopis on ka teadmine, et siin on veel midagi.

Ära takerdu tähtsusetutesse pisiasjadesse ja võta seda elu natukene kergemalt.

Naine, mida enam kasvab sinu sisemine turvalisus, seda tervemaks muutub sinu lähisuhe ja elu tervikuna.

Kaeblev naine, võta oma rahulolematust ise kuulda, muutus sünnib ainult sinust enesest.

Kui sul on kõikidest meestest sinu jaoks parim mees, siis sa oled kõikidest naistest parim naine! Ehk kuidas armastada lõpmatuseni? Kuidas armastada lõpmatuseni sukeldudes üksteise kaudu iseenda sügavikesse? Kuidas iga päev koos võib saada uueks eluks?

Meil kõigil on omad püüdlused olgu nendeks siis seesmised (eesmärgiks konkreetne seisund, ühendatus tervikuga) või välimised (sobiv eneseteostus, raha, suhe, positsioon jms).

Me elame ajastul, kus massiteadvuses valitseb Vanakuri. Vanakuri on kaval ja otsib pidevalt võimalust segadust tekitavaid mänge mängida.

Meie elu hetked võib tinglikult jaotada kaheks – ajad kui meil on selgus ning ajad, kui seilame ebaselguse vetes. Mida teha, kuidas käituda, kui ennast viimastest avastame?

Ema on elu kandja. Ema on Püha ja tema poolt kantud Elu on Püha. Austades Ema, austame Elu.

Jah.. andesta neile! Andesta neile nende ebateadlikkus.

Mehi saab tunda vaid naiselik naine.

Iga eluraskus kutsub meid iseenda ja oma elu osas sügavamalt järele mõtlema.

Kui inimene tunneb, et elul ei ole mitte mingit mõtet, siis ilmselgelt see inimene ei ole iseenda elule mõtet veel leidnud.

Pühendumine on arengu eeldus. Kui inimene ei suuda või ei taha pühenduda, ei suuda või ei taha ta areneda.

Küsimus ei ole selles, mida ja kuidas sa teed, vaid kes sa oled, sest su olemus räägib sinust nii valjult, et sõnad mida sa lausud ei mõju.

Küsimus: "Kas ta saab terveks kui ta teie juurde tuleb?"

Palju on räägitud kasvatus ja lapsevanemaks olemise maailmas uuest ajast ja teistsugustest lastest, et too uus põlvkond on kuidagi erilisem kui eelmised, et nad vajavad teistmoodi lähenemist jms. Vaimsuse pohmeluses unustatakse aga tihti ära, et laps ja inimene areneb kindlate seaduspärasuste alusel, kus igal trepiastmel on oma eesmärk ja mõte ning neid vahele jätta pole kuigi tark mõte, kuigi ahvatlus võib olla.