Pühendumiskunsti tuleb õppida

Pühenduda saab inimene, kelles on sündinud äratundmine, kes on jõudnud teatud vaimse tasemeni. See eeldab teatud läbikasvamist valdavatest mõttemustritest ja tõekspidamistest. Seda võib ühel tasandil vaadelda kui mina-teadvuse ärkamist inimeses. Enne seda etappi tehakse valikuid eluoludest lähtuvalt, valdavalt sellest, mis kasulik on, mitte sellest, mis õige ehk ollakse mõtete ja tunnete stiihiate virvarris, mille keskel üritatakse enda sees selgust luua.

Mis ma selle eest saan-filosoofia võib peita ennast väga erinevate aspektide ning dekoratsioonide taha. Nendest aitab läbi näha isiklik tõetunnetus iseenese kohta.

Südamehaavade tervendamine eeldab võimekust kohtuda tegelikkusega, see on võime mitte karta kaasuvaid tundeid. See ei ole põgenemine, alla surumine, mitte märkamine. Vastupidi, see on märkamine mahus, mis võib sõna otseses mõttes jalust niita. Inimesed ei karda mitte olukordi, inimesi ega tundeid, vaid kannatusi. Viimast on aga võimalik läbi elada olles lihtsalt selle sees. Selleks ei ole ilmtingimata vaja eriabi või -lähenemist. Sellisel puhul ei ole enam tegemist läbi elamisega, vaid siis laseb inimene ennast läbi katsuda. Läbi katsumine on kui terase karastamine. Puhtaks põlemise käigus inimene vabaneb. Tervenemine on alati seotud vabanemisega.

Elu keerulised episoodid asetatakse meie ette seetõttu, et me oma kõverpeeglitest teadlikuks saaksime ja need seljataha jätaksime. Selle läbimise teekonda, teatud ulatuses kogetavat kannatust, saab ja võib võtta rahulikult.