Võib öelda, et kõik muud küsimused kahvatuvad selle kõrval. Selle küsimusega on seotud ka omamoodi maagia – küsides eneselt seda, asetab inimene automaatselt ennast argipäevast kõrgemale.

Sügis on hääbumine, ettevalmistus lõplikuks lahtilaskmiseks. Kõik, mida näeme  kosmilises ehk Suures plaanis, avaldub üksik indiviidi tasandil sügavalt isikliku hingekogemuse näol.

Siin maailmas kõik kogu aeg muutub ja mida enam aastaid me siin elanud oleme, seda selgemalt teadvustame, kuidas elul on meiega omad plaanid ja see ei allu meie madalama mina kontrollile.  

....Selleks, et kõrgema tahtega enese suhtes kontakti saada, tuleb meil õppida eristama oma isiksust, personat, vaimust.

Üks raskemaid asju, millega inimene enda sees silmitsi seisab, on oma isikliku tahte kooskõlla viimine kõrgema tahtega, sest inimese ego on nutikas ja kaval, kes leiab alati viisi, kuidas juhtpositsioonile asuda.

Peaksime ära tundma, millest me oma otsustes lähtume. Kas me tunneme ennast selles otsuses ära? On see miskit, mida päriselt tahame?

Meil on vaja teada, kes me oleme, kus me oleme ja miks me siin oleme. Nii leiame üles oma mänguväljaku.     

Kui inimene siit maailmast ootamatult õnnetuse tõttu lahkub, ei ole tegemist juhusliku sündmusega.

Praegusel ajal painab ja kurnab inimesi kõige enam tüdimus. Tüdinud ollakse sellest elust sellisena nagu see olnud on.

Kui inimene tunneb, et elul ei ole mitte mingit mõtet, siis ilmselgelt see inimene ei ole iseenda elule mõtet veel leidnud.