Kasutame seda, mis meil on olemas ning ärme vaeva oma pead sellega, mida meil ei ole. Eluolukorrad ei ole ületamatud, me oleme enamaks võimelised kui arvame.

Inimese elus eksisteeriv läbiv probleem on ühtlasi ka tema kutsumuse üheks võimalikuks allikaks.

Lähisuhete väljakutse on seotud minevikupärandiga, mitte olevikuhetkega. Esivanemate mustrid avalduvad kõige selgemalt lähisuhtes. Suguvõsa on meile antud meie eneste tundmaõppimiseks. Kõige raskem pärand sünnib raskete tegude tõttu.

Närvihaiguste osakaalu kasv ühiskonnas viitab mitmetele teguritele – ühest küljest on see materiaalse elu elamise tagajärg ehk liigne mateeriausk, teisalt on see märk haigest hingest. Kolmas aspekt on ka – praegu toimuvad olulised muutused inimeste peenkehades ning nende muutuste intensiivsus avaldub närvisüsteemi häiretena.

Üks suurimaid haavu, mida inimene eneses kanda saab, on hülgamiskogemus. Kõik hilisemas eas avalduvad sõltuvused on selle kogemusega otseselt seotud.

Me ei peaks vaatama tagasi, pigem tuleks meil ennast uuesti defineerida. Rasked tundeid, mida aeg meie alateadvusest esile tirib, ei peaks vältima ega alla suruma – nad on tulnud, et minna.

Vägivaldne inimene peegeldab alati kodukahjustust, mis ta on saanud varajases lapsepõlves. Sügavale tema hinge põhja on kinni jäänud ja juurdunud viha.

Siin maailmas kõik kogu aeg muutub ja mida enam aastaid me siin elanud oleme, seda selgemalt teadvustame, kuidas elul on meiega omad plaanid ja see ei allu meie madalama mina kontrollile.  

Teadvustamata alateadlik hirmude tasand loob inimese ellu konfliktseid olukordi, millele selgitust ei ole võimalik intellektuaalselt leida.

Oluline on keskenduda oma teele ning mitte minna välisega kaasa. Tõuse nähtuste kohale, ära ole nende sees.

Ükskõik mis ümberringi toimub, tuleb jätkata oma teed. Ootamatud olukorrad ei ole ootamatud meie hinge, vaid ainult meele-mõistuse jaoks.

Olemasoleva elu raskuste põhjused peidavad end minevikus – sugupuus. Varem või hiljem jõuab inimene suguvõsas peituvate anomaaliate teadvustamiseni omaenese elus. Teadvustamine algab eluraskustest, millega inimene kokku puutub ja millele ei näi lahendust olevat.

Väljakutse on meid vormiv jõud, mis aitab meil ellu viia meie tõelisi eesmärke, isegi siis, kui tundub, et takistused viivad meid meie peateelt kõrvalteedele ekslema.

Lahendusi ei peaks inimene ootama väljastpoolt, uueks tuleb saada sisemiselt, ainult nõnda on võimalik isikliku elu kriis seljataha jätta.

Võta vastu hirm, lase lahti kontrollist, palu elult juhatust.

Alateadvuse allhoovused endiselt puhastuvad ja inimesed valivad erinevaid strateegiaid, kuidas sellega toime tulla.

Kõige õnnelikumatel inimestel ei ole tingimata kõigest kõige paremat, nad lihtsalt võtavad parima kõigest, mis nende teele satub.

Tervis ei ole ühesuunaline tänav, kuhu sattudes ei saa ümber pöörata, tagasi sõita või äärmisel juhul tagurdada. See on alati kahesuunaline tee. Haiguslikest ebakõladest on võimalik välja tulla. Selleks aga tuleb ette võtta muutuste tee.

Me elame ajastul, kus massiteadvuses valitseb Vanakuri. Vanakuri on kaval ja otsib pidevalt võimalust segadust tekitavaid mänge mängida.

Iga eluraskus kutsub meid iseenda ja oma elu osas sügavamalt järele mõtlema.