Väheseid asju saab mõõta ja see, mida mõõdetakse on suures pildis ebaoluline. Selleks, et meie eludes uus sünniks, tuleb meil lasta vabaks mõtted, mis meil eneste kohta on ning lubada tundmatus oma sisemusse toimetama.
Inimese elus eksisteeriv läbiv probleem on ühtlasi ka tema kutsumuse üheks võimalikuks allikaks.
Ligi aasta aega tagasi tehtud audios kirjeldasime maailmas toimuvat kui alateadlike hirmude pinnale kerkimist, olukorda, mis surub inimeses välja selle, mis peidus on. Esile tuleb see, mis kehalisel tasandil kogu aeg olemas on olnud.
Küsimus ei ole selles, mis praegu toimub, vaid selles, millise tee inimesed valivad.
Oleme varasemalt kirjutanud, et protsess, milles inimkond hetkel on, tähistab kollektiivse alateadvuse nähtavale tulekut, ja see ei pruugi olla meeldiv. See, kuidas inimesed sellega toime tulevad, sõltub nende vaimse arengu tasemest.
Meil tuleb mõista, mille üle meil on meelevald ja mille üle mitte. Kui kogeme pettumust, ükskõik milles, siis oleme langenud illusioonidesse, tahame kontrollida seda, mis ei kuulu meie kontrolli alla.
Valed vajadused tekitavad inimeses puuduse tunde. Me ei vaja tegelikult seda, mida arvame vajavat.
Me otsime finantsvabadust, väljendusvabadust, vabadust suhetes või suhtes, vabadust oma mõtetes ja ideoloogiates, seksuaalvabadust jne. Mitte ükski väline aspekt meile seda tegelikult ei anna, parimal juhul on see vaid kerge palsam hingele.
Kui inimene tunneb, et elul ei ole mitte mingit mõtet, siis ilmselgelt see inimene ei ole iseenda elule mõtet veel leidnud.