Küsimus ei ole selles, mis praegu toimub, vaid selles, millise tee inimesed valivad.

Õnnistamine kui rituaalne tegevus võiks olla integreeritud oma igapäevasesse ellu.

Ebakõlad lähisuhetes on järelkaja möödunud lapsepõlvest ja vanemate vahel olnud või ikka veel olevatest tasakaalutustest.

Kui tavapärane eluolu on segi paisatud, on oluline meeles hoida, milles elu seisneb – see on hingekool, milles on kõigil omad õppetükid lahendada.

Inimesel on meelevald kasutada sõna jõu väge korrastamaks oma elu. Sõna on kui pide, mis annab sisemise jõu tulemaks toime ümbritsevaga.

Vabandused, miks me midagi teha ei saa või ei suuda, hiilivad meie juurde vaikselt, märkamatult. Ükskõik kes sa oled, ükskõik kus sa oled, võta vastu tugev sisemine otsus ja astu oma vabandustest välja, sest su elul pole mitte sittagi viga.

Lahti lastes solvumisest, kibedusest hinges petta saamisel, ebaõigluse tundest iseendas jõuame andestuseni.

Iga eluraskus kutsub meid iseenda ja oma elu osas sügavamalt järele mõtlema.