Lähisuhete väljakutse on seotud minevikupärandiga, mitte olevikuhetkega. Esivanemate mustrid avalduvad kõige selgemalt lähisuhtes. Suguvõsa on meile antud meie eneste tundmaõppimiseks. Kõige raskem pärand sünnib raskete tegude tõttu.

Meie kõigi esimene suhe on suhe emaga ja just selles energeetilises ühenduses peitub meie sügav haavatavus.

Tagajärjed ilmutavad ennast juba teismeeas.

Kõik see, mida me endis kanname, mis meil kuulub teadvustamata alasse, on reaalselt nähtav lapse peal. Küsimused või probleemid lastega on ennekõike vanemate enda lahendamata elu sõlmpunktid ehk last ei ole vaja teraapiasse viia, tuleb ise minna.

Lapse jaoks on ema hääl tervendav. Parim kingitus, mida ema oma hällilapse jaoks teha saab, on talle hällilaule laulda.

Praegune ajastu on tahte väljakutse ajastu. Ülereguleeritud, ärakorraldatud, patoloogilisust propageeriv ühiskond seisab tahte küsimuses risti tee peal ees. Sisemine jõetus ja madal pingelävi avab tee antidepressantide maailma.

Inimene, kes ei ole kogenud lapsepõlves piire, kes on alati saanud seda, mida tahtnud, kogeb täiskasvanuna suhetes suuri raskusi, kuna tema psüühe ei ole piisavalt välja arenenud, et pingelistest ja keerulistest olukordadest läbi minna.

Ebaterve seotus vanematega põhjustab tihti kriise inimestes endis, nende abieludes ja eneseteostuses. See toimub siis, kui vanemad sekkuvad oma laste eludesse kas otse või läbi lastelaste eirates reegleid ja elurütmi, mille iga pere vanemad ise on paika pannud.

Palju on räägitud kasvatus ja lapsevanemaks olemise maailmas uuest ajast ja teistsugustest lastest, et too uus põlvkond on kuidagi erilisem kui eelmised, et nad vajavad teistmoodi lähenemist jms. Vaimsuse pohmeluses unustatakse aga tihti ära, et laps ja inimene areneb kindlate seaduspärasuste alusel, kus igal trepiastmel on oma eesmärk ja mõte ning neid vahele jätta pole kuigi tark mõte, kuigi ahvatlus võib olla.