Alateadvuse nähtavale tulek tähendab, et inimene hakkab tähele panema võõraid mõjutusi, ebakõlalisi ideid ning mõtteid, mis tema olemusega kokku ei lähe ning oma valikute tegemisel ütleb ta nendest lahti.

Allpool seitse mõtet, mida enda sees hoida kui sügis uksele koputab.

Rahu ja täitumiseni jõudmine suhtes saabub koos haavade ja hirmude järk-järgulise tervenemisega. See tähendab, et midagi peab meis surema, et uus sündida saaks.

Aasta tagasi märtsis alanud sündmustejada viib inimkonna uude arengutsüklisse. Uus arengutsükkel kollektiivselt tasandil tähendab seda, et iga inimene peab õppima oma elu eest ise vastutust võtma – mõtetes, sõnades, tegudes. See tähendab seda, et inimkond muutub mitu pügalat vaimsemaks.

Võib öelda, et kõik muud küsimused kahvatuvad selle kõrval. Selle küsimusega on seotud ka omamoodi maagia – küsides eneselt seda, asetab inimene automaatselt ennast argipäevast kõrgemale.

Me ei peaks vaatama tagasi, pigem tuleks meil ennast uuesti defineerida. Rasked tundeid, mida aeg meie alateadvusest esile tirib, ei peaks vältima ega alla suruma – nad on tulnud, et minna.

Mida see elu meilt on nõudnud ning, millised on olnud need armuannid, mille osaliseks oleme saanud? Mida me oleme õppinud, mille võrra targemaks saanud?

Uuele, kõrgemale arusaamisele, kogemusele jõudmine toimub alati piirsituatsiooni läbi elades. Meie tegelik vaenlane on jõuetus ja ükskõiksus.

Põhiküsimus seisneb selles, et me näeme endid ühel kindlal viisil. See, kes me aga tegelikult oleme ja millised on meie võimed, avastame elusõlmi harutades.

See tõesti on nii, et ükskõik kui palju hüvesid meid elus ümbritseb, oleme seni, kuni me nende eest tänulikud ei ole, oma südames ikka kerjused.

Väljakutse on meid vormiv jõud, mis aitab meil ellu viia meie tõelisi eesmärke, isegi siis, kui tundub, et takistused viivad meid meie peateelt kõrvalteedele ekslema.

Parem enesetunne võib olla meil hetkede kaugusel, meil tuleb muuta viisi, kuidas me mingisugust olukorda või situatsiooni vaatame.

Oleme varasemalt kirjutanud, et protsess, milles inimkond hetkel on, tähistab kollektiivse alateadvuse nähtavale tulekut, ja see ei pruugi olla meeldiv. See, kuidas inimesed sellega toime tulevad, sõltub nende vaimse arengu tasemest.

Võta vastu hirm, lase lahti kontrollist, palu elult juhatust.

Selleks, et kõrgem inspiratsioon läbi meie voolama läheks, peame vabanema kontrollivajadusest ning kohtuma (tunnistama) oma sisemise ebaturvalisusega.

Tervenemine tähendab alati ka uue suuna võtmist, uue arusaama õppimist eluks, uutmoodi käitumist enda ja teistega.

Surutis, mis viimased nädalaid inimesi on vorminud, kaotab oma jõu ja inimkond astub suurema hingeenergiaga sammu edasi.

Kannatus süveneb sedavõrd kuivõrd inimene ei ole võimeline hirmust läbi tulema.

18. märtsi lühivestlus Katku Kojas Kesk-Eestis.

Meil tuleb mõista, mille üle meil on meelevald ja mille üle mitte. Kui kogeme pettumust, ükskõik milles, siis oleme langenud illusioonidesse, tahame kontrollida seda, mis ei kuulu meie kontrolli alla.

Vabandused, miks me midagi teha ei saa või ei suuda, hiilivad meie juurde vaikselt, märkamatult. Ükskõik kes sa oled, ükskõik kus sa oled, võta vastu tugev sisemine otsus ja astu oma vabandustest välja, sest su elul pole mitte sittagi viga.

Kui inimesed vaid aru saaksid, et neil ei tule ega ole mitte midagi karta, siis see ongi see koht, kus õiglus hakkab sündima. Tegelikkus saab ilmsiks ja kõik on läbinähtav.

Et sünniks muutus, peab kõigepealt sündima rahu.