Aasta tagasi märtsis alanud sündmustejada viib inimkonna uude arengutsüklisse. Uus arengutsükkel kollektiivselt tasandil tähendab seda, et iga inimene peab õppima oma elu eest ise vastutust võtma – mõtetes, sõnades, tegudes. See tähendab seda, et inimkond muutub mitu pügalat vaimsemaks.

Surma puudutus annab tunda elu ja selle tõelist tähendust, mõtet. See, kes on oma elus kogenud üleloomulikku jõudu jõuab küsimusteni (uute sügavuste ja kõrgusteni), et mis see kõik on ja, kes kõik selliselt seab, määrab? Kes me oleme ja, mida me siin teeme? Milles see kõik siin seisneb?

(Armu)kadedus on takistava, vangistava iseloomuga emotsioon. Millegi tahtmine, mis on kellelgi teisel olemas, räägib mitte soovist kui sellisest, vaid alaväärsuse ja puuduse tundest.

Inimene on kui seeme, seeme sisaldab informatsiooni, kelle sisse on pikitud tema unikaalne kõrgem püüdlus. Inimesel tuleb see püüdlus ära tunda, kiusatustele mitte järele anda ning vabast tahtest realiseerida see, mis tema seest avalduda tahab. Oluline on märgata algimpulssi, millest meie tegu või tegemata jätmine alguse saab.

Meil kõigil on teatud kindlad aspektid, milles me oleme oma elus ohvrirollis. Meie ülesanne on tulla nendest rollidest teadlikuks ning vabastada see informatsiooniline programm oma tedvusväljast.

Selleks, et neile võtmetele ligipääs leida, tuleb meil endid seesmiselt vabaks anda.

Kui tegeleda sügavalt elumatemaatikaga, siis lihtsustades ja taandades, ükskõik millise inimesega on tegu, jõuame ühte konkreetsesse punkti – kogemusse, kus inimene on tundnud, et teda pole piisavalt armastatud.

Inimene, kes pole surma kui kindlat asjaolu enese sees vastu võtnud, ei ela ka oma elu täiel rinnal.

Me otsime finantsvabadust, väljendusvabadust, vabadust suhetes või suhtes, vabadust oma mõtetes ja ideoloogiates, seksuaalvabadust jne. Mitte ükski väline aspekt meile seda tegelikult ei anna, parimal juhul on see vaid kerge palsam hingele.

Inimene peaks paaril korral aastal paastuma. Paastu suurim vaenlane on vaimne laiskus - inimesed on oma harjumuste orjad.

Praegusel ajal painab ja kurnab inimesi kõige enam tüdimus. Tüdinud ollakse sellest elust sellisena nagu see olnud on.

Kui inimesed vaid aru saaksid, et neil ei tule ega ole mitte midagi karta, siis see ongi see koht, kus õiglus hakkab sündima. Tegelikkus saab ilmsiks ja kõik on läbinähtav.

Paljud inimesed on jõudnud punkti, kus nad on aastaid tegelenud justkui erinevate vaimsete praktikatega, samas edasijõudmine vaimses arengus tundub neile justkui kosmeetiline - midagi on elus teisiti, aga kusagil hingesopis on ka teadmine, et siin on veel midagi.

Me elame ajastul, kus massiteadvuses valitseb Vanakuri. Vanakuri on kaval ja otsib pidevalt võimalust segadust tekitavaid mänge mängida.

Küsimus ei ole selles, mida ja kuidas sa teed, vaid kes sa oled, sest su olemus räägib sinust nii valjult, et sõnad mida sa lausud ei mõju.

Küsimus: "Kas ta saab terveks kui ta teie juurde tuleb?"

Palju on räägitud kasvatus ja lapsevanemaks olemise maailmas uuest ajast ja teistsugustest lastest, et too uus põlvkond on kuidagi erilisem kui eelmised, et nad vajavad teistmoodi lähenemist jms. Vaimsuse pohmeluses unustatakse aga tihti ära, et laps ja inimene areneb kindlate seaduspärasuste alusel, kus igal trepiastmel on oma eesmärk ja mõte ning neid vahele jätta pole kuigi tark mõte, kuigi ahvatlus võib olla.